RoosaMull

Jess oli jälle järjekordne päev, kui mul on VABA päev ja peaks oma päev nautima, aga mina suren hoopis diivanil ja ruloo on aknale täiega ette tõmmatud! Sajaga raisku läinud päev! Jaaa armsad mul oli taas migreen ja palun pange mind lihtsalt põlema! Olen migreeni käes juba olnud aastaid. Olin pisike ja täpselt ei maleta kas kuuene või seitsemene...siis saime aru, et ma piinlen migreeni käes! Kui noorem olin, olid muidugi hullemad valud, oksendasin ja ei suutnud olla valguse käes ega talunud  ka mingit lõhna... valud olid mul päris tihti, korra nädalas vast. Kui jäin oma esimest last ootama oli see midagi väga kohutavat. Ma mäletan, et mu elukaaslane viis mind süles vannituppa ja süles tagasi voodisse, ma ei suutnud iseseisvalt liikuda. Ma sain aru, et rasedus on ajanud mu migreeni tohutult hulluks ja ma lihtsalt oksendan ennast surnuks. Jah ma olin ka seetõttu tihti haiglas ja pidevalt kontrolliti mu olukorda. See rasedus oli kohutavalt raske. Muidugi arstid rääkisid mulle pidevalt, et

Tõmban nüüd väga kriitilise teema lahti, nimelt mul on juba mitu, mitu päeva kripeldanud küsimus kas  ma olen tõesti nii halb ema ja minu lapsed jäävad varsti väga haigeks???? Minu lapsed on saanud kõik riiklikult ettenähtud vaktsiinid! ( olen ka ise kõik saanud ) aga tänapäeval on väga moodi läinud, et mina oma last ei vaktsineeri ja kõik! Selge ma ei vaata teid viltu ja ma ei arva teist midagi. Ärge tehke kallid vanemad sama ja ärge kritiseerige teisi ja ära vahi mu lapsi viltu!  Kasvata oma lapsi nii kuidas soovite ja olge õnnelikud ja tundke elust rõõmu! Ma nüüd vabandan, et nii avalikult ennast väljendan, aga väljendan ennast nii nagu mulle öeldud on ja nagu ma välja olen lugenud teiste inimeste mõtetest! Kas mina kes ma oma lapsi olen lasknud vaktsineerida surevad vähki? Kas sina kes sa ei ole vaktsineerinud oma last, kas ta on viirusekandja, miks sa ei kaitse oma last ja ei vaktsineeri? Miks ma vaktsineerin? Aidake leida mulle vastused???? Olen suhelnud mitme arstiga,

Nonii, kui oled sündinud ja elanud Pärnus ja hiljem juba kolinud Tallinna ja seal elanud ja siis otsustanud, et pakid oma asjad ja kolid saarele... Mida teha siin, kui sul ei ole siin sel hetkel väga kedagi, ei sõpru ega sugulasi? Kui mina siia kolisin oli mu tütar veel päris pisike. Sai kohe lasteaias koha ja palju sõpru. Mul oli ikka päris keeruline siin kõike algusest alustada, töö ja sõbrad ja kõik, kõik.  Nüüd juba aastaid siin olles on tekkinud oma tutvusringkond, töö ja elukoht. Suur mure mis vist ei kao on KUS PIDADA LAPSEL SÜNNIPÄEVA ? Hiiumaa on pisike ja igal aastal leida lapsele uus koht ja uus pidu teha on ikka päris keeruline. Kuna Degita on mul jõulubeebi, siis juba see aeg on keeruline. Deksu sai meil SEITSE! USKUMATUUUU! Ta läheb ju kooli. Soovisin talle veidi vanusele vastavat pidu, viimane aasta aias ja tahtsin talle korraldada üllatuspeo. Ma surfasin netis ja avastasin sellise toreda tegelase nagu SÄDEKE ehk väga vinge neiu nimega Grete Olev! Võimas, võimas! Grete

Juba ma hõiskasin, et kõik on korras ja juba tunnen kes Ma olen ja tean mida soovin ja tahan. Mul oli taas pisike tagasilöök. Veidi enne jõule ma koristasin kappe ja leidsin sealt ema matusealbumi ja ühe pildi mis ma soovisin emale hauda kaasa panna, aga mingil põhjusel jäi see matusepäeval maha ja nüüd ilmus see välja, mis selle nii eriliseks tegi oli see, et ma olin sinna taha kirjutanud teksti. Ma oleks nagu kõrvalt kedagi teist näinud, nagu pisikese lapse valu tundud, ma olin ju kõigest 13. Aastane . Ma ei uskunud, et see mind nii rajalt maha tõmbab ja oli pisike teelt eksimine. Ma söön igapäevaselt ravimeid, et toime tulla iseendaga. Kui ma varem arvasin, et ma Olen tohutult tugev ja enesekindel inimene, olen ma nüüd alles aru saanud, et ma kardan kriitikat ja inimesi kes midagi halvasti räägivad. Ma ei usalda ennast ja olen täielikult ebakindel inimene. Olen endale lõpuks tunnistanud, et kõik on saanud alguse sellest valust. Valust kui ma kaotasin oma ema ja hiljem oma vanaema .