Mul on meeletu hirm. Täidan just Degita operatsiooni pabereid ja ma ei suuda endale hetkel teadvustada, et mu pisike pannakse magama ja tehakse operatsioon. Ma mäletan kui teda ootasin ja sünnitama läksin ja kui raske see kõik oli. Ta sündis õhtul 22.50 ja ma nägin teda alles hommikul ja keegi mulle infot ei jaganud kuidas tal on ja kus mu laps on ja miks ma teda ei näinud jne. Peale seda tekkis mul kohutav depressioon ja surmahirm oli nii kohutavalt metsik! Mind abistati hingamisel ja hommikul ei lubatud mul veel iseseisvalt liikuda ja kui lõpuks tuldi minu juurde ja öeldi mis seisus mu pisike beebi on, pidin ma ära minestama, see tunne oli nii jube. Nägin teda seal kapslis, terve ta keha oli täis juhtmeid ja hingamismask oli kõrval. Teda ei lubatud mul sülle isegi võtta. Degita sünnihinded olid väga, väga madalad ja ta tuli siia ilma keisrilõike abiga Ehk saate aru nüüd miks ma seda operatsiooni nii kardan? Haiglasse ma lähen Degitaga kahekesi, ma kardan, et ma ei pea