Mul on meeletu hirm. Täidan just Degita operatsiooni pabereid ja ma ei suuda endale hetkel teadvustada, et mu pisike pannakse magama ja tehakse operatsioon. Ma mäletan kui teda ootasin ja sünnitama läksin ja kui raske see kõik oli. Ta sündis õhtul 22.50 ja ma nägin teda alles hommikul ja keegi mulle infot ei jaganud kuidas tal on ja kus mu laps on ja miks ma teda ei näinud jne. Peale seda tekkis mul kohutav depressioon ja surmahirm oli nii kohutavalt metsik! Mind abistati hingamisel ja hommikul ei lubatud mul veel iseseisvalt liikuda ja kui lõpuks tuldi minu juurde ja öeldi mis seisus mu pisike beebi on, pidin ma ära minestama, see tunne oli nii jube. Nägin teda seal kapslis, terve ta keha oli täis juhtmeid ja hingamismask oli kõrval. Teda ei lubatud mul sülle isegi võtta.
Ehk saate aru nüüd miks ma seda operatsiooni nii kardan? Haiglasse ma lähen Degitaga kahekesi, ma kardan, et ma ei pea seal ukse taga lihtsalt vastu, murdun ja vajan ise abi. Ometi peaksin Degitale väga suureks toeks olema, sest ta on ise niiiii vapper. Ta on täpselt teadlik mis teda ees ootab ja mis toimuma hakkab ja ta lihtsalt ütles mulle, et ta on vapper tüdruk ja ma ei pea muretsema!
Ma väga kardan seda ärkamist narkoosist. Ta on ju minu pisikene printsess, ma pean olema tugev!
Issand ta on juba seitse ja alles nüüd saan aru, et ta on täpselt nagu mina. VÕITLEJA ja väga kange iseloomuga ka muidugi! Minu pisike kaljukits!
Operatsioon on kohe ukse ees. See otsus tuli väga kiirelt ja meid pandi järjekorras ka väga ette. Peame selle kindlasti ära tegema. Mis seal ikka, tegu ju kõigest mandlite operatsiooniga, aga ma olen ise nii närvis ja hetkel ajab siin maailmas mind iga pisike asi nutma. ( kuigi suudan ka väga nautida ja naeratada ja õnnelik olla, aga ma olen niii mures Degita pärast. Emasüda! Saate aru küll )
Lisaks kõigele on tal migreenid, millega me läheme nüüd juba 07.04 Tallinna lastehaiglasse sisse uuringutele. Mis tal täpsemalt seal peas on. Niiii palju asju korraga ja mida lähemale need päevad tiksuvad seda enam ma tunnen, et plahvatan kohe! Ma tahan olla ju tugev ja parim ema oma lastele! Hetkel soovin ma endale lihtsalt jõudu, jõudu, et kõigele sellele vastu lihtsalt pidada🙏
Mulle võib julgelt postkasti kirjutada kelle lapsel on veel mandlid lõigatud. Ma tahan olla kõigeks valmis ja kõigest teadlik!
Degita sünnihinded olid väga, väga madalad ja ta tuli siia ilma keisrilõike abiga
Ma väga kardan seda ärkamist narkoosist. Ta on ju minu pisikene printsess, ma pean olema tugev!
Issand ta on juba seitse ja alles nüüd saan aru, et ta on täpselt nagu mina. VÕITLEJA ja väga kange iseloomuga ka muidugi! Minu pisike kaljukits!
Operatsioon on kohe ukse ees. See otsus tuli väga kiirelt ja meid pandi järjekorras ka väga ette. Peame selle kindlasti ära tegema. Mis seal ikka, tegu ju kõigest mandlite operatsiooniga, aga ma olen ise nii närvis ja hetkel ajab siin maailmas mind iga pisike asi nutma. ( kuigi suudan ka väga nautida ja naeratada ja õnnelik olla, aga ma olen niii mures Degita pärast. Emasüda! Saate aru küll )
Lisaks kõigele on tal migreenid, millega me läheme nüüd juba 07.04 Tallinna lastehaiglasse sisse uuringutele. Mis tal täpsemalt seal peas on. Niiii palju asju korraga ja mida lähemale need päevad tiksuvad seda enam ma tunnen, et plahvatan kohe! Ma tahan olla ju tugev ja parim ema oma lastele! Hetkel soovin ma endale lihtsalt jõudu, jõudu, et kõigele sellele vastu lihtsalt pidada🙏
Mulle võib julgelt postkasti kirjutada kelle lapsel on veel mandlid lõigatud. Ma tahan olla kõigeks valmis ja kõigest teadlik!
Kommentaarid
Postita kommentaar